12.2009 arhiiv
December 29th, 2009
Kell on kaugelt üle südaöö ja ma olen hotellitoas paar tundi mõnusalt arvuti seltsis veetnud, lunastades selleks ööpäevaks 30 austraalia dollari vääringus internetitasu, mis tagab siiski vaid üliaeglase võrguühenduse. Etta, kes on sarnaselt oma vennale juba tükk aega maganud, ajab ennast äkki voodist üles, turnib minu juurde ja teatab: “Etta tahab lehmapiima!”
No selge, meie minibaaris on üks pakk sellist toodet, ja ta teab seda.
Ainult et… ma olen siiski pisut jahmunud. Täna teatas Etta sel hetkel, kui me olime tänavanurgal peatanud takso, et “Meie läh’me auto peale”, mis on kaugelt rohkem, kui ma 19kuuselt lapselt kõnevõime osas eeldaksin.
Kas siin väljendub puhas klassika, et tütarlapsed ongi poistest kõnevõimes niivõrd eesrindlikumad või on tegemist teise lapse sündroomiga – punnita, palju tahad, aga kes see ikka sinu talenti märkab?!
(Pildil sogamutt vahtimas tõtt Austraalia ja kogu maailma kõige mürgisema mao taipaniga, kes õnneks on küll topis, kuid meenutan siinkohal, et Tallinnas Mustamäel on üks sellenimeline Aasia-aineline einelaud ja soovin kõigile huvilistele head isu!)
December 29th, 2009
Ilma üle võib ilmselt kurta vaid kogenematu turist, kuna Sydney tõmbab kui magnetiga lisaks kõikvõimalikele muudele rahvustele ka eestlasi. Ja seda peamiselt just ilma pärast.
Näiteks Kikuga pole me juba aastaid Eestis suutnud kokku saada. Kui, siis ehk Brüsselis. Aga nüüd, palun väga, sattusid kaks (kakskümmend aastat enne Sydney olümpiamänge, ja juhtumisi just Moskva olümpiamängude aastal, ühekuuse vahega sellises kosmopoliitses keskuses nagu Rapla sündinud) daami samal ajal Sydneysse:
Kui Kiku oli sarnaselt meile siin vaid turist, siis Jaanus, tuttav juba Tartu-päevilt, on Sydneys olnud oluliselt kauem. Tema viis meid kurssi ka mitmete kohalike kommetega, näiteks sellega, et tänavabaaridesse pole lapsed lubatud: vanemad peavad napsu võtma lastevabalt ehk siis joodikute lapsed peavad samal ajal istuma pargipingil:
Kui õhtusöögil Kikuga olime üsnagi jahmunud, kui üks restorani ettekandjatest soovis meile lahkudes sulaselges eesti keeles “head õhtut”, siis peaaegu igal järgmisel päeval on see nähtus erinevates kohtades kordunud. Eestlasi siin nimelt jagub. Ja peamiselt just erinevatesse baaridesse-restoranidesse ettekandjateks.
December 29th, 2009
Vahel kohe on nii, et mõned pealtnäha nii tühised asjad nagu ilm võivad totaalselt mõjutada arvamust millegi kohta. Ja paraku väga.
Kui me Indoneesia imelennufirma Garuda sõiduki pardalt pärast unetut ööd imekombel eluga olime maha astunud, vaatas meile vastu hämmastavalt sombune Sydney. Ja lennujaamahoonest väljudes oli õhk veel külmem kui seal sees ja tibutas vastikut seenevihma. Kuidas siis ometi nii? Austraalia suvi, mis neil meie jõulude paiku täies hoos õitseb ja õilmitseb, tähendab ometigi 40kraadist palavust, kuivust ja lõõmavaid metsatulekahjusid?!
Tuleb välja, et täpselt päev enne meie saabumist oli kõigist Austraalia osariikidest just New South Wales’i tavaline suvekuumus äkitselt järele andnud, hakanud vihma kallama ja temperatuurinäit kukkunud päevaga mituteist pügalat. Sellal, kui Austraalia põllumees-tõepoolest-põline-rikas teleekraanil rõkkas, et sel aastal tõotab saak esmakordselt ehk mitte ikalduda, tähendas Sydney napilt 20kraadine jahedus meie kui süüdimatute turistide jaoks tõelist põntsu. Mõistagi ei olnud minu poolt Singapuris hoolega Bali ja Austraalia kuumuse tarbeks komplekteeritud kottides ühtegi eset, millel oleks pikki varrukaid või sääri, rääkimata kinnistest varbaosadest.
Seega, kui olime pärast pooleteisetunnist lobby’s pikutamist saanud lõpuks oma tuppa ja seal mõned tunnid õndsat und nautinud, toimus meie esimene retk Sydneys… mitte ooperimaja juurde ega ammugi mitte Bondi-beach’ile, vaid kaubastusse. Ja oh imet, juhtumisi sattus olema Boxing Day! Kes sel päeval angloameerika kultuuriruumis viibinud, ehk teab, mida see kena päev tähendab (Jeesukese sünni tähtpäev on kommertshaidel selleks hetkeks ammugi ununenud). Kes mitte, siis: sel päeval avatakse kauplused kell VIIS hommikul (mõnel pool ka juba kell kolm ning selleks ajaks on järjekorrad ukse taga looklemas) ja kogu sügistalvine kaup läheb loosi POOLE HINNAGA (jah, isegi mitte 70% alega). Rääkige mulle masust: ka veel kell neli pärastlõunal võis Prada, Gucci, Valentino, Louis Vuittoni jms butiikide uste taga näha ligi sajameetriseid inimmadusid. Ja ka tavalistes kaubamajades pidime rahvamassi poolt laiaks astutud saama ja seda kõige literatuursemas mõttes, sest esimest korda kahe kuu jooksul võisime end tunda tõeliselt pisikeste ja saledatena. Sestap pole ka teksaspüks suuruse ja pikkusega 33 naisteosakonnas mitte sinna eksinud mudel meeste poolelt, vaid täiesti õiges kohas ja seejuures veel üsna keskpärane nähtus.
Olles kummalegi lapsele täiskomplekti enam-vähem talutava välimusega pikki riideid “tohutu allahindlusega” soetanud, avastad, et oled 2500 krooni vaesem. Sama päeva jooksul selgub, et raha ei osata küsida mitte ainult riiete eest (mis eranditult “Made in China”-silte kandes oma emamaal kindlasti vähemalt viis korda odavamad oleksid), vaid ka einestamine suhteliselt keskpärases söögikohas läheb sulle erinevalt viietunnise lennuteekonna kaugusel olevast Aasiast maksma pool keskmist Eesti kuupalka.
Kolme päeva jooksul jõuame ilmaga rinda pistes siiski vaadata ära nii ooperimaja:
… kui ka botaanikaaia, kohaliku hiinalinna, hängida sadamapiirkonnas ning niisama kesklinna kandis. Tulles Singapurist, kus Raffles’i-nimelise kolonisaatori ees lömitamine temanimeliste paikade küllusega tundus minevat üle igasuguse piiri, siis Sydneys ei jõua ära imestada selle linna asutajaasukate vaimuvaesust. Mõningate originaalsete eranditega põlisnimede vallast, näiteks Woolloomooloo laht, kannab iga teine tänav, linnaosa ja hoone sama nime, mis mõni sarnane Londonis: kui vaid üksikuid mainida, siis siin on Hyde Park (mille servas, oh imet, arendatakse praegu eriti eksklusiivset Hyde Park Residence’i), Oxford Street, Paddington, Kings Cross, Haymarket, rääkimata lugematutest Victoria-nimelistest tänavatest ja majadest.
Tasub mainida, et kui hingehinda maksev akvaarium osutub tõeliselt mõttetuks turistilõksuks:
… siis “ainult teile ilusate silmade eest” (st pool tundi enne sulgemist kohalejõudmist) tasuta sissepääsuga Australian Museum on tõeline paradiis zooloogiahuvilisele lapsevanemale. Muide, esimest korda avastan, et Etta tunneb erinevalt Gustavist tohutut huvi loomade, ja eelkõige kalade, vastu (võrdluseks: Gustav ja latimeeria Londoni Natural History Museumis):
***
Et mitte ainult hala ja vingumisega silma paista, siis tuleb tõele au andes nentida, et esimese paari päeva suhteliselt negatiivset muljet Sydneyst muutis totaalselt… ilm. Täna hommikul säras esimest korda päike ja äkitselt ei olnudki tänavad täis ainult tudisevaid vanainimesi ja turskeid keskaealisi siseturiste, vaid plätudes ja lühikestes pükstes/seelikutes noori. Meiegi võtsime suuna kesklinnast välja, esmalt
 |
| From Austraalia 2009 |
“> liinilaevaga ookeani poole
ja sealt edasi teiselpool Vaikset ookeani San Francisco lähistel Half Moon Bay kanti meenutava
 |
| From Austraalia 2009 |
“>paaritunnise jalgsimatka
järel Bondi randa:
Ja oh, see oli hoopis teistmoodi linn! Nüüd on väga kahju, et homme läheme edasi Melbourne’i, kus kuuldavasti on alates ülehomsest… oodata jahedust ja vihma! Ãœha valusam tundub küsimus, et mis siis veel Eestis saab…?
December 29th, 2009
Bali on tõeline paradiis, kinnitab sulle igaüks, kellega sellele saarele sõit jutuks tuleb. Inimesed, kes aastaid Singapuris elanud, lihtsalt armastavad seda saart (“Te lähete Seminyaki? See on üks parimaid kohti!”, ütlevad nad enne reisi tunnustavalt ja soovitavad veel paari kohta, mida tuleks kindlasti külastada). Eestlased unistavad sinna sõitmisest. Austraallased käivad seal massiliselt surfamas ja peesitamas.
Aga miks? Ma ei tea. Ma saan aru eestlastest ja teistest eurooplastest: keegi pole neile öelnud, et see saar on ammu ära lagastatud ja paradiisist pole seal enam suurt midagi järel. Aga austraallased?! Ja need singapurlased, kes käivad seal IGAL AASTAL või lausa mitu korda puhkamas??? Kuivõrd päikest ja sooja vett on võrdselt nii India ookeani ülemises servas kui allääres, siis kas tõesti võimalus tunda end vahelduseks tõelise rikkurina, võttes sularahaautomaadist elementaarsete kulude katteks silmagi pilgutamata 2,4 miljonit Indoneesia ruupiat!?
Baliga juhtus ilmselt samasugune kahetsusväärne lugu nagu Tai ranniku ja saarekestega, mis pärast filmi ja raamatu “The Beach” ilmumist kogesid tohutut turistide tormi ja tungi, kes tulid otsima lubatud peidetud paradiisisaari ja selle käigus nagu muuseas reostasid need varem niivõrd-kuivõrd puutumatud kohad täielikult ära. Ja muidugi tuleks sellise jutu peale alati enesekriitiliselt mõelda, et kui palju ma ise panustasin oma sealviibimisega sellesse reostumisse?!
Muidugi on Balil neid imelisi kohti ikka veel: nad asuvad kõrge betoonmüüri taga nagu meie rendivillagi. Sul on oma kokk ja oma turvamees, oma bassein ja oma muruväljak, mis pikitud õitsevate puudega. Aga kui sa astud selle imedeaia väravast välja, siis oled keset räpast tänavat, kus vuravad üksteise võidu autod ja motorollerid ning puudub kõnnitee. Tee servas on meetrisügavune rentsel, kus voolab hallikasroheline limane ja lehkav reovesi, mis küll ei takista mõnelgi kohalikul emandal seal oma pesu pesta, sellal kui naabrimees samas oma karburaatorikaant loputab.
India ookeani lained mühisesid randa meie majakesest kõigest paarisaja meetri kaugusel, aga millegipärast ei tundunud see rand eriti kutsuv. Hallikasmust tolm, mis pidi täitma liiva ülesannet, oli kaetud ühtlase prügikihiga ja sellel külitasid kondised koera(koonlase)d.
Nii et kui keegi on praegu Eestimaa talves kaalumas mõnd eriti ahvatlevat pakkumist “kuldsetele Bali randadele”, siis minu soe soovitus oleks sõita poole väiksema raha eest Egiptusesse, sest lõppeks oled nagunii oma hotelli territooriumil basseini ääres.
Eriti ilmekas on veel see, et kui oled juba peaaegu Balilt lahkunud, läbinud kohalikus lennujaamas kõikvõimalikud turva- ja tolliväravad, siis viimases boksis nõutakse sult äkki 150 000 raha “riigist lahkumise maksu”. Ja tegelikult pole millestki sel hetkel vähem kahju, kui pärast neidsamu tolliväravaid tagasipidi läbides ATMi juurde teed murdes ja siis omakorda uuesti kadalippu läbides sellest pealtnäha mõttetult kulutatud rahast.
* Olen seda John Miltoni poeemi pealkirja vist varemgi siin blogis juba kuritarvitanud, aga Bali kohta ei leia lihtsalt paremat iseloomustust.
December 25th, 2009
Kui lumepuudus, kodu kaugus jms välja arvata, siis ega väga ei olnudki teistmoodi see jõuluõhtu;) Part maitses väga hea:
Kingituste saamiseks pidime rakendama ikka papa poolt sissetöötatud nippi: kas lugema luuletust, laulma, tantsima või vastama küsimusele. Küsimusele ei pidanud keegi vastama, küll tulid Gustavi ettepaneku kohaselt esitamisele tants, laul ja luuletus:
Etta-näkk oli ainus, kes ajas niisama läbi:
Järgmisel hommikul: näkk piilub voodist välja:
… ja siis tõttab oma uut trikood proovima:
Rohkem pilte nähtaval Indoneesia albumis.
December 24th, 2009
Tulime teist korda Singapurist Indoneesia saarele, sedakorda tunduvalt kaugemale ja suuremale – Balile, mis on Bintanist väga erinev. Ometi tundub üks blond näkk mõnedele kohalikele piisavalt imetlust vääriva haruldusena:
Siit pole Austraaliasse enam palju maad ja millegipärast meeldib aussidele siin surfamas käia. Ainus argument on nende jaoks ilmselt odavus, sest lained peaks sealpool “lahte” olema küll sama suured ja muud Bali lubatud võlud peale imeilusa arhitektuuri on meile küll mõistatuseks jäänud (keegi olevat leidnud sellise paralleeli, et Bali on kui troopiline Venemaa):
Aga majade interjöörid ja eksterjöörid kuni raidkivi- ja/või puunikerdusportaalini on tõesti muljetavaldavad, nende vaimustusest selle valdkonna vastu annab tunnistust ka see, et maanteeääred ühest asulast teiseni on kilomeetrite viisi pikitud kiviraidurite, puunikerdajate ja muude käsitöömeistrite loomingut pakkuvate poodidega. Võid osta näiteks 900 krooniga täisnikerdustega võimsa puust baldahiinvoodi, aga miks mitte koguni sellesama ukse ligi võtta:
Bali on muidu islamistlikus Indoneesias ainus valdavalt hinduistlik saar ja see paistab peale arhitektuuri välja eelkõige selles, et absoluutselt iga maja ees on igal õhtul korvikesed andamitega jumalatele (oleme oma silmaga näinud neid jumalaid, kes isukalt küpsiseid nosivad, meenutavad kangesti kanu):
Gustav on paari päevaga kohalikku kultuuri sedavõrd sisse elanud, et pärast suvalist õhtusööki on tema laubale kinnitunud viljakust sümboliseeriv riisitera:
Oleme esimest korda jõululaupäeval neljakesi ja kodust kaugel. Balil muidugi jõule sarnaselt “läänemaailmale” ei peeta, aga meie villas on isegi ehitud kuusk (mõistagi tehis;)
Lisaks on meil ilma seinteta tualett:
Ja mõistagi bassein, mis leiab tänuväärset kasutamist:
Soovime kõikidele kallitele sugulastele ja sõpradele Eestis ja mujal ilusaid jõulupühi! Lumerikkust soovida tunduks kuidagi kohatu, küll aga on meilgi juba jõulupart ahjus ja kingitusedki kuuse all ootamas. Seega head maiustamist jõuluroogadega!
December 24th, 2009
Kuna selle blogi pealkiri ütleb, et tegemist on ikkagi Gustavi ja Etta tegemisi kajastava päevaraamatuga, siis veidi lastest ka:)
Eks kõik, kes lastega palju reisivad, teavad, et see ei ole lihtne. Lennukisõit on seejuures köömes ja meie kogemuste põhjal enamikel juhtudel lausa meeldiv vahepala. Aga reisimisega kaasneb palju muud, millele kodust lahkudes ei oska ehk mõeldagi. Esiteks ajavahega kohanemine ja siin kehtib tõepoolest klassikaline reegel: kui mitu tundi on ajavööndite vahe, nii mitu päeva võtab lastel aega sellega kohanemine.
Teine, ja meie jaoks suurim probleem, on olnud see, et Gustav saab nüüd väga hästi aru, et kõik ei räägi temaga sama keelt ja see tekitab temas piinlikkust, viha ja trotsi. Ta tunneb – rohkem kui meie oskame mõista – puudust omavanustest lastest, oma lasteaiasõpradest, kellega koos ühiselt mõistetavaid (st tobedaid) nalju teha ja koos areneda.
Kuna minul oli siiski vaja aega koolitöö jaoks, pidime leidma Singapuris lapsehoidja. Meie esimene abiline, tädi Betty, oli väga tore ja sõbralik, aga juba esimesest hetkest sain ma aru, et ta on liiga vana ega saa nii aktiivsete lastega hakkama. Pärast teist korda ta kaduski.
Teine lapsehoidja, tädi Sarah, oli kohe esimesest korrast teistmoodi. Ta ei korranud, et kõik on “fine, fine!”, vaid luges meile iga kord ükshaaval ette kõik juhtumid, kui Gustav teda lõi, Ettat lõi, ennast lõi või mänguasju loopis, telekapulti loopis, sööki loopis. Lõpuks said nad päris hästi läbi, Gustav teatas küll iga korralduse peale tähtsalt “No, no, no!”, aga kokkuvõttes kuulas enam-vähem sõna:
Kodust lahkudes oli minu suurim mure see, et kas kõik suudavad kaugel maal ikka jääda terveks. Seni on õnneks suurim mure olnud seoses Gustavi katkikukutud põlvedega ja needki paranesid paari päevaga. Gustav sööb nagu hobuke ja on hakanud jooksma nagu tuul. Mul pole vähimatki kahtlust, et tema füüsisele mõjub kaks kuud Aasiat absoluutselt ja ainult hästi. Vaimse arengu osas on tunded kahetised: nagu eelpool nimetatud, käitub ta kohati väga agressiivselt ja on sõprade puudumisest nördinud, samas ahmib ta kõike seda uut ja esineb aeg-ajalt mõtteavaldustega stiilis: “Kus on meie kodu? See on seal, kus terve pere on koos!” ning kui ta on olnud paha poiss ja ta ise teab seda, siis ta märgib: “Nüüd mu kellaga poisi särk läheb ilmselt ühele teisele poisile, sellele väikesele jaapani poisile.”:
Etta-muti saavutustest olen rohkem juttu teinud. Tema sõnavara täieneb jätkuvalt iga päevaga. Pikimaks ise moodustatud lauseks siiani on MTVst mingi tigeda tiineka poplugu kummastunult kuulama jäädes kõlanud neljasõnaline “Mis laul see on?”. Ja kui Gustav rääkis veel kaheaastaselt endast teises isikus, a la “Kusta teeb” ja “Kusta tahab”, siis Ettal on olemas juba mina-vorm ja ta kasutab seda väga nõudlikult: “Mina tahan!” ja “Minu oma!”:
December 24th, 2009
“Mis teile siis Singapuris kõige rohkem meeldib?” on küsinud pea kõik kohalikud ja välismaalased, keda me Singapuris oleme kohanud. Ka eelviimasel õhtul külastades kohalikku Eesti aukonsulit Sonny Aswanit ja tema perekonda, pidime sellele küsimusele vastama.
Esimene asi, mis mulle tol hetkel pähe tuli, oli “tugev riik”. Ma mõtlen korda ja toimivat süsteemi, kust, tõsi küll, ei puudu teatud autokraatlikud elemendid. Jah, see riik on kaugel demokraatiast, aga paraku see on edasiviiv jõud. Vaadakem Eestit, mis on ju äärmiselt demokraatlik riik, eksole?! Ja nõnda me olemegi jõudnud Euroopa viie rikkaima riigi hulka, hahahaa!
Mis on kõige hämmastavam, siis pea kõik, kes selle küsimuse esitavad, küsivad järgmisena: “Aga miks te siis ära lähete?”
Jah, tõesti, miks? Singapuris on aasta läbi keskmine (k.a öine) õhutemperatuur 27 kraadi; ajaloo madalaim tase, 19 kraadi, mõõdeti 70 aastat tagasi (ilmselt külmusid inimesed siis surnuks?!). Viskad kleidi selga, jalutad uksest välja ega tunne end imelikult ja teistest erinevalt (sest kõik inimesed siin on niivõrd erinevad).
Praegu on Singapuris 4,7 miljonit elanikku, aga seda on valitsuse arvates ikka vähe. Nad võtavad avasüli vastu välismaalasi alalisteks residentideks (teatud tingimustel oled muidugi eelistatud, näiteks “if you had a PhD, they’ll spread their legs to have you” nagu keegi tabavalt märkis), soosib ettevõtl(ikk)ust, selleks on loodud kõikvõimalikud toetused ja hoovad. Teisest otsast on sotsiaaltoetused enneolematud – riik ehitab massiliselt maju, kuhu noored pered saavad pensionifondi osakute eest kortereid soetada (muidugi nõudlikumatele on neis majades pakutavad tingimused liiga kasinad), muretseb sulle vajadusel isegi filipiinlannast koduabilise ning annab juhised, kuidas teda “piisavalt tööga hõivata” kuuel päeval nädalas. Kõik lapsevanemad, kellega oleme rääkinud, nendivad, et lasteaeda või kooli pääsemisega pole mingit muret ja isegi parimad neist ei koorma su rahakotti liialt. Kooliharidus on väga tugev ja maast-madalast konkurentsitihe, kuigi õpetab lapsi mõtlema korrektselt “kasti sees”. Mõned kriitilisemad vanemad siiski ütlevad, et see keskkond on üsna tehislik ega valmista tulevasi kodanikke ette “päris”eluks. Sest Singapur on paratamatult väga piiratud: selle riigi läikivatest klaaskontoritest juhitakse enamikke Kagu-Aasia ettevõtteid, aga reaalne (ja must) töö tehakse tegelikult ära kusagil mujal: Malaisias, Indoneesias, aga eelkõige muidugi Hiinas ja Indias.
Aga tõele au andes, olen ma pärast neid kuut nädalat Singapuris ja paari kõrvalepõiget teistesse punktidesse Aasias, üha enam veendunud, et pikemalt mujal elamist ei saa üldse mitte välistada. Või ausalt öelda oleks see lausa vajalik. Ja seejuures võib Singapur tõepoolest pakkuda vaat et ideaalsemaid elamistingimusi terves maailmas. Kuigi minu lemmiklinnade esikolmikusse ta ei mahu ega saa ilmselt kunagi mahtuma.
(Tavaline õhtu Singapuri südalinna koloniaalkvartalis – mis, mis seal salata, oli minu jaoks sümpaatseim linnaosa – Fullertoni hotelli ees, kus pruutpaarid ootavad reas oma järjekorda, et silla juures pilti teha:)
December 24th, 2009
Kuna meie pere esimesel nädalalõpul Singapuris käisime kohalikus loomaaias, otsustasime sama teha ka viimasel. Lastega peredele on see ilmselt üks vaieldamatuid meeliskohti siin linnriigis, kuna üldiselt on välioludes paiknevate avarate mänguväljakutega lood ikkagi hämmastavalt kehvad.
Igatahes seekord olid loomaaias elevandipäevad ja selleks puhuks võisid kõik külastajad rolli sisse elada:
Eks ole sarnased eelmistega?
Teiste huviliste seas oli ka Aarne Üksküla tulnud elevandisafarile:))
Gustav ja tema lemmik, valge tiiger:
Viimasel päeval valmistas emme (umbes kolmandat korda selles köögis ise süüa tehes) pannkooke. Tuli üsna kobe kuhi:
Elevant sööb pannkooki:
Hiljem, kui emme-issi üritasid kohvreid pakkida, leidsid lapsed, et väga lõbus on emme riideid selga passitada:
December 24th, 2009
Pärast jahedat Tokyot tundus Singapuri naasmine äärmiselt meeldiv. Lastele näkku tekkinud külmavillid (jah, ja Tokyos oli ainult umbes viis kraadi sooja – mis siis veel Eestis saab???) kadusid kohe, piisas vaid ühest käigust meie lemmikparki. Vahepealse nädalaga oli näiteks ka “mänguväljaku” kohal rippuv banaanikobar valmis saanud:
Ja avastasime pargi kaitserajatiste seas veel ühe põneva salakäigu, kus ilmselt Indiana Jones oma semudega end varjab:
Ja illustreerimaks meie pereemade ringis hiljuti toimunud arutelu laste magamise teemal, siis kuigi Gustav üldiselt viimasel ajal enam päeval ei maga, tuleb vahel harva ette päevi, mil toimetamist on olnud nii palju, et onkel kustub oma toas keset mänguhoogu:
